Korea Rahvademokraatlik Vabariik on riik Korea poolsaare põhjaosas, Ida-Aasias. Naabriteks lõunast Lõuna Korea Vabariik, põhjapoolt Hiina ja umbes 15 km maismaapiir on ka Venemaaga.
Rahvaarv 24 miljonit, pealinnas Pyongyangis sellest 3 miljonit (2009)
Pindala ~120000 km2
SKP inimese kohta 1100$
Riigijuhid: Igavene President Kim Il Sung (suri 1994) ; Kallis Juht Kim Jong Il (suri 2011)
Armee ja riigijuht hetkel: Kim Jong-Un



Lühidalt ajaloost.
Juhid Pyongyangi äärelinna teed näitamas
Miks on olemas 2 Koread? Kogu Korea poolsaar oli alates 1910. aastast Jaapani okupatsiooni all kuni Jaapani kapituleerimiseni 1945.aastal. 1925 alustasid Kim Il Sungi loodud vastupanuliikumise jõud koostöös Nõukogude vägedega Jaapani vastase võitlusega Hiinas. Teise maailmasõja lõpuks jõudsid väed poolsaarel lõunasse tungides kuni 38.paralleelini. Põhjas kuulutati N-Liidu mahitamisel välja kommunistlik riigikord, Kim Il Sung määrati riigi presidendiks. 1950 ründas P-Korea lõunanaabrit ja oli rünnakus väga edukas. Siiski ei suudetud Lõuna-Korea valitsust kukutada ja sõjaväge täielikult hävitada. Ameeriklased olid äärmiselt mures Korea poolsaare võimalikust kommunistlikust tulevikust ja asusid vastupealetungile. Seda perioodi tuntakse Korea sõja nime all. Sõda kestis 3 aastat ja lõppes miljonite hukkunutega. Sõja tulemusena oldi 1953.aastal samas kohas, kust sellega alustati - 38.paralleelil. Ameeriklased ja lõunakorealased ühelt, N-Liit, Hiina ja P-Korea teiselt poolt, lepiti kokku demilitariseeritud tsooni (DMZ) loomises kahe riigi vahele. Ametlikku rahulepingut kahe Korea vahel ei ole tänaseni ja riigi piiridel seisavad vastasikku pidevas lahinguvalmiduses üle 1,1 miljoni sõduri. Pikemat ajalookäsitlust huvilistele Korea poolsaarel toimunust leidub internetis ohtralt.
Great Leader, King of the World ja Dear Leader
Minu Põhja-Korea ajalugu on veidi veretum. Algas see ilmselt sündimisega endises N-Liidus ja sai erilise hoo sisse 1989. aastal endises Ida-Saksamaal pioneerilaagris olles. Berliini müür suutis tekitada sellise müstilise tunde ja esimese arusaamise, et müüride taga võib hoopis teistsugune elu olla. Samalaadne müür on ehitatud ka kahe Korea vahele. Viimased aastad olen huviga jälginud kõike, mis Korea poolsaarel toimub ja järjest enam tekkis huvi pääseda sinnapoole müüri, kus enamus ei ole käinud ja vaevalt ka sooviks käia - Põhja-Koreasse. Kui veel 2007 pääses sellesse absoluutset suletust harrastavasse riiki vaid 2500 valitud turisti, siis juba 2009 oli see arv ligi 10 tuhat ja 2010.aastast enam piiranguid ei tehta.

Pyongyangi magala
Kuidas sinna pääseda? Päris lennupiletit Tallinn-Pyongyang osta ei õnnestu. Põhja-Korea ei luba turistidel oma riigis vabalt liikuda, vaid selleks antakse olenemata grupi suurusest kaasa 2 giidi ja autojuht. Giide on 2, kuna nad peavad ka teineteist kontrollima ja jälgima etteantud ja valitsusele korrektseid teemakäsitlusi. Valdavalt on tegemist väga head inglise keelt oskavate õpetajatega, aga see ei ole reegel. Turismiettevõtteid, kellelt reisi tellida, ei ole keeruline leida. Neid on google'i abil võimalik leida kümmekond. Minu valik langes järgmisele reisikorraldajale:
Esmalt tuleb esitada viisataotlus. Sellele vastatakse alles 4 tööpäeva enne reisi algust, seega jääb väike risk, et vastus on eitav ja siis on tehtud kulutused Pekingi lennupiltetile ja Hiina viisale (peab olema kahekorse sisenemisega viisa) lihtsalt tööõnnetused. Riiki ei pääse nimelt ajakirjanikud ja ühiskondlikult aktiivsed inimesed. Varasemalt olid piirangud ka USA, Jaapani ja Lõuna-Korea kodanikele, aga nüüd on teretulnud nemadki. Eelkõige vaatama just neid vaatamisväärsusi,mis nende rahvaste poolt tekitatud kurjus vaprale P-Korea rahvale põhjustanud on.

Maantee lennujaamast pealinna - ummikuid just pole
Programm algab Pekingist, Air Koryo (lennufirma) kontorist. Seal jagatakse reisidokumendid. Viisat passi ei lööda, see on eraldi paberina ja kui on soovi seda suveniiriks saada, siis on ainus võimalus selle dokumendi pildistamine. Check-in Pekingis lennujaamas erineb samuti veidi harjumuspärasest, kuna reisijaga tegelevad lisaks tavateenindajale ka P-Korea ametnikud. Tänu sellisele segadusele õnnestus esimest korda elus lennata businessklassis ja nautida sealpakutavaid hüvesid. Lend Pekingist Pyongyangi kestab 1,5 tundi. Lennumasinad on Vene päritolu, kuid korralikud ja ka uuemad mudelid on kasutusel. Lennukaaslasteks õnnestus saada Liibanoni ärimehed, kelle välimus ei tekitanud just usaldusväärsust. Küsimusele, millega mehed oma päevi P-Koreas sisustavad, siis vastus oli midagi tehnoloogiate tarnimise kohta. Rohkem mul küsimusi ei olnud. Väidetevalt pidid just Iraani, Süüria jms riikide kodanikud väga tihedasti P-Koread külastama. Väga huvitav oli Pyonyangi lennuvälja aeganõudvate piiriületusprotseduuride ajal sosinal vestlus ÜRO Toiduprogrammi töötajaga Zimbabwest, kellele see oli kolmas reis Koreasse ja just maapiirkondadesse. Tema valvata oli, et tarnitav toiduabi jõuaks tõesti lastekodudesse ja -aedadesse, valvata ladusid ja vedusid. Varem kippus hea ja parem minema sõjaväe ja võimuladviku lauale või mustale turule müüki. Nüüd pidi valve korralik olema. Aga pilt maapiirkondades pidi ka kogemustega humanitaartöötaja emotsionaalselt rajalt maha võtma. Kahjuks kestis see just põnevaks läinud vestlus vaid napid veerand tundi.

Pyongyangi maandudes tuleb täita lisaks immigratsiooni ja tervisepaberitele ka tollideklaratsioon ja seda võimalikult detailselt. Kõik unustatud esemed kuuluvad muidu riigile. Kuigi reisin vaid käsipagasiga, sai nimekiri muljetavaldav. Kohvreid peale maandumist said avada umbes pooled reisijatest.
Ainsaid reipaid toone lisasid propagandapostrid ja plakatid
Maandumine Pyongyangi ületab kõik seninähtud kogemused. Lennuväli on aastast 1974 remontimata külm ja kõle marmorkast. Lennujaama ümbrus on harimata ja räpane territoorium, kus puuduvad igasugused värvid ja kontrastid. Värvide puudus iseloomustab ka kogu järgmiste päevade jooksul nähtut - sellel maal on vaid pruun ja hall toon.

Eelnevad teadmised ja eelarvamused Põhja-Korea kohta. Lääne meedia armastab Põhja-Koread kujutada ähvardava jõuna maailma rahule. Palju on liikvel müüte ja lugusid selle riigi kohta. Kahjuks tuleb ilmselt nentida, et enamus nendest kipub tõsi olema. Siiski on asju, mis tuleb ümber lükata. Riik elab totaalses suletuses. Igapäevaselt väljendub see faktides, et Põhja-Korea on maailma viimane, kus ei kasutata internetti ja e-maili, inimesed ei pääse liikuma üle riigipiiride (isegi asulate vahel liikumiseks on tarvis lubasid), ei ole nähtav ja kuuldav ühegi võõrriigi meedia.
Põhja-Korea otsib superstaari
Müüdavad raadiod on ilma sageduse vahetamise võimaluseta. Meie giidid ei suutnud ära tunda pildilt Sydney maailmakuulsat ooperiteatrit ja nad ei olnud kuulnud mitte midagi laevauputamise intsidendist Lõuna-Korea sõjalaevaga, ei teadnud Shangai EXPO-st jne. Vaadates kohalikku ainsat teleprogrammi, siis ei ole ka millegi üle imestada. See koosneb vaid sõjaväelaste kontsertidest ja karaokestiilis revolutsioonilise muusika programmist. Uudistes ei puudutata välismaiseid teemasid üldse, enamus moodustavad monumentide avamised, sõjamälestused Jaapani ja USA-vastases võitluse päevilt jne. Ja kui juba välismaalasi tihedamalt kohtavad giidid on nii väheselt informeeritud, siis jääb vaid ette kujutada, mida tavaline põhjakorealane maailma asjadest teab.

Salafotodeks kvalifitseeruvad kaadrid P-Korea hallidelt maastikelt
Põhja-Korea rahvast veedab erinevatel andmetel 200-300 tuhat (üle 1% rahvastikust!) vangilaagrites, kust nad kunagi ei pääse. Kus hukkamised, piinamised, näljasurm on igapäevased valikud. Ametlik info seda loomulikult ei kinnita, need õudused hakkavad rääkima alles riigikorra muutusel. Sellist riiki on võimalik koos hoida vaid hirmuga ja seda on suudetud teostada erakordse kasuteguriga. Riigist põgenemisel vastutavad selle eest 2 sinu eelnevat põlvkonda. Kim Il Sungi pildiga ajalehega aknapesemisel on oht saada kuni 8 aastat vangilaagrit. Riigist põgenemine on võimalik vaid Hiina suunas, kes aga tabamise korral põgeniku P-Koreale välja annab ja karistus on selle eest vaid üks - surm. Põhja-Korea põgenikud peavad märkamatult läbima Hiina ja Laose, alles Tai on riik, mis neid aitab ja Lõuna-Korea lennukile panevad. Nüüd vaadake kaarti ja saate aru, millise reisi peavad need inimesed enne vabadust läbi tegema. Lõuna-Koreas ja ka Jaapanis on olnud juhtumeid, kus põgenikud on leitud hiljem tapetuna. Väga raske on saada ka vabas maailmas endisi põhjakorealasi kaamera ette, nende hirm saada tapetud on liiga reaalne. Kõik eelnevas lõigus toodud info on kogutud erinevates dokumentaalfilmides nähtud materjalidest ja ei pretendeeri absoluutsele tõele.
Fakt on aga kindlasti tõsiasi, et igasugune kontakt kohalike ja välismaalaste vahel on viidud miinumumini. Pilkude vahetus on taunitav, rääkimata vestlusest. Näiteks jalgpallimatši vaadates on välismaalastel oma tribüün, vaatamisväärsuste juures ei ole kunagi kohalikke (juhus?). Vaid vähestes kohtades on võimalik kohalikega külg külje kõrval viibida, aga need on hääletud ja mahasuunatud pilkudega hetked. Inimeste näost vaatab vastu äärmine kurnatus ja ükskõiksus. Vaid giidid on harjunud välismaiste kingituste ja infoga, meie Inturisti hotellide töötajad võisid 25 aastat tagasi samasugust kõrvalseisjate kadedust nautida. Aga ka parajalt joobnuna ei muutunud meie giidid jutukamaks, vaid kontrollisid end suurepäraselt.

Üsna tavapärane vaatepilt asutustes,metroos ja iga põhjakorealase kodus
Isikukultusest. Põhja-Korea on selle valdkonna lihvinud absoluutseks teemandiks, mille kõrval Stalini või Lenini kujutamine N-Liidu ruumis oli lasteraamat. Kõik elanikud alates mingist vanusest peavad kandma igavese presidendi ja surnud riigijuhi Kim Il Sungi portreega rinnamärki, aboluutselt igal hetkel on kuskil riigijuhide pildid ja revolutsioonilised loosungid, üle pealinna kajab revolutsiooniline muusika, monument on monumendi järel. Suuremate ja tähtsamate monumentide ees on kohustuslik kummardada, seda ka turistidel. Paljudele kujudele on oluline ka lillede asetamine. Kim Il Sungi kuju ei tohi kunagi pildistada osaliselt, ainult täisplaanina. Istuda neil väljakutel ei tohi, taganeda tuleb kummardamiselt selg ees. Need on vaid osa selle ühiskonna kirjutama reeglitest ja tavadest, mis on seotud riigipeade isikutega. Samuti on reegel, kuidas armastatud juhte nimetada. Nimede ette lisatakse tiitlitena Great Leader Comrade Kim Il Sung (Suur Juht Seltsimees Kim Il Sung) ja Dear Leader General Kim Jong Il (Kallis Juht Kindral Kim Jong Il). Jumala nime niisama suhu ei võeta. Põhja-Korea rahvuslill on muide kimjongilia.

Juche ideoloogiale pühendatud torn Pyongyangis
Juche (ka "kimilsungism"). See on geniaalse Kim Il Sungi väljamõeldud elamisõpetus, peaaegu religiooni staatusesse tõusnud teooria. Juche põhineb marksismil-leninismil ning Kim Il Sungi õpetustel.Kim Il-Sung töötas Juche välja 1930. aastate alguses jaapanivastase võitluse ajal. Aastal 1955 Kim kasutas mõistet "Juche" esimest korda rääkides marksismi-leninismi korea versioonist. Definitsiooni järgi tööliste revolutsioon kuulub rahvale, kes organiseerub oma suure juhi abil. Juche rõhutab eriti poliitilist, sotsiaalset ja majanduslikku iseseisvust ja sõltumust. Rahvamasse näeb Juche subjektina, kes võib oma saatust ise vormida. Aastal 1970 võttis Kim Il-Sungi poeg, Põhja-Korea praegune liider Kim Jong Il kasutusele uue võrdpildi, rääkides rahvast kui kehast, mida riigi liider ühiskonna ajuna juhib. Partei on "närvisüsteem, mis rahvast esindades hoiab kontakti ajudega".Juche kesksed põhimõtted on 1) poliitiline iseseisvus, 2) majanduslik iseseisvus 3) sõjaline iseseisvus.Juche asendas marksismi-leninismi Põhja-Korea põhiseaduses ametliku ideoloogiana aastal 1972. Näiteks on riigis kasutusel peamise kalendrina nö Juche kalender, kus aastad algasid Kim Il Sungi sünnipäevaga ja 2010. aasta on Juche99 aasta. Kalender väärib üldse peatumist. Riigis on 12 tähtpäeva ja neist kõik (!) on seotud riigijuhtide sünni- ja surmadaatumite, partei asutamise, Jaapani vastase võitluse temaatikaga. Jõule ja aastavahetust riik ei tähista, küll aga näiteks 1.maid.

Grand Monument, Mansu mägi, Pyongyang
Vaatamisväärsustest. Kajastan siinkohal nähtut-kuuldut kronoloogilises järjekorras. Peale maandumist ja tunnikese võtnud piiriprotseduure viiakse meid maailma ühe suurima metallkuju juurde, arvake ära kelle kuju see olla võib?!? Kim Il Sungi pronkskuju on 20 meetrit kõrge ja vaatab Mansu mäe otsast üle kogu Pyongyangi linna. Kuju ümber on kolossaalne väljak, koos üle 200 võitluslikes poosides olevatest võitlejatest pungil seinaga kuju kõrval. Vaatepilt on võimas. Selle kuju ees teeme esimese kummarduse ja asetame lilled. (01.mai 2010)

Kumsusan Memorial Palace, Kim Il Sungi mausoleum
Teist päeva (02.mai 2010) alustame riigi kõige pühamast kohast - Kumsusani Memoriaalpaleest. Koht, kus presidendi muumia puhkab ja kõigile vaadatav on. Lenini mausoleum on selle kõrval kingakarp, Mao Zedongi oma puukuur. Kogu külastus võtab ca 3 tundi, sisaldades lugematuid turvakontrolle, pikki süngeid marmorkoridore. Enne sarkofaagi nägemist saame kummardada korra presidendi kujule, mis asub üüratus marmorsaalis ja kuulata jutustust tema kangelaslikust võitlusest jaapanlaste ja ameeriklastega. Sarkofaagi juurde lubatakse kaheksase grupina, kummardus jalgade ja külgede peal on kohustuslik protseduur. Peale seda saab suurepärase ülevaate presidendi aurahadest ja ka tema lugematutest välisreisidest. Seda kajastab graafiline tabloo seinal koos ülidetailsete andmetega.

Revolutsiooniliste märtrite surnuaed
Mausoleumist lahkudes külastatame Revolutsiooniliste Märtrite matmispaika, mis asub tõeliselt kaunil mäekünkal Pyongyangist väljas. Sinna maetakse vaid tõelist kangelaslikkust üles näidanud ja eneseohverdust pakkunud võitlejad. Hauakivil on lisaks sünni- ja surmadaatumile lisaks 2 kuupäeva. Esimene räägib ajast, mil võitleja alustas revolutsioonilise tegevusega ja teine märgib ära Korea Töörahva Parteisse astumise. Sellel surnuaial puhkab ka revolutsiooni ema ehk Kim Il Sungi naine ja Kim Jong Il'i ema. Temagi pilte võime tänavapildis kohata ohtralt.

Triumfikaar Kim Il Sungi võiduka kodumaavabastamise meelespidamiseks
Kolmas vaatamisväärsus on pühendatud Kim Il Sungi võidule Jaapani imperialistide üle 1945. aastal ja selle auks peeti asjakohaseks ehitada mõni meeter Pariisi originaalist kõrgem Triumfikaar. Rajatis asub Kim Il Sungi nimelise staadioni kõrval, just seal pidas tulevane riigijuht oma võidukõne. Triumfikaar ehitati Kim Il Sungi 70. sünnipäevaks. Kuigi ümber triumfikaare asuvatel tänavatel on ohtralt kohalikke, on kaare ümbrus julgeolekuametnike piiratud ja saame "segamatult" nautida suursugust vormi.

Päeva esimesele poolele paneb revolutsioonilise punkti Korea sõja võidule (kes siiski võitis?) pühendatud 10-st skulptuurist koosnev hiigelpark. Saavutasime esimese kontakti kohalikega - saime tagasi visata lastele meie poole lennanud tennisepalli.
Kim Il Sungi sünnikodu Mangyongdae mäel
Lõunasöögile järgneb Kim il Sungi sünnikodu külastus Mangyongdae mäel. Kim Il Sung on sündinud äärmises vaesuses, kuid juba varases nooruses näitas erakordset loogilist mõtlemist ja organiseerimisvõimet. Mangyongdae asub suure jõe ääres ja tähistatud on ka koht, kus suur juht oma nooruses mediteerimas käis. 19-aastaselt lahkus Kim kodust ja alustas Hiinas revolutsioonilist tegevust.

USA luurelaev USS Pueblo

1968. aastal püüdsid Põhja-Korea väed kinni nende vetes luuramisega tegelenud väidetava uurimislaeva USS Pueblo. Vaid 7 kangelaslikku sõdurit asusid võitlusse 83-liikmelise meeskonnaga ja alistasid imperialistide laeva. USA presidendilt nõuti meeskonna vastu välja alandav vabanduskiri selliste spioneerimiskatsete mittekordumise kohta tulevikus. Kui nad vaid teaksid, mida ma oma koduarvutis täna Google Earthi abil võin korda saata...

Põhja-Korea on mundris naiste austajate paradiis. giid USS Pueblolt
Järgneb raamatupoe külastus. Laadime ennast ohtra ja peaaegu tasuta propagandaga. Raamatupood Põhja-Korea moodi võiks rahumeeli kanda Kim Jong Ili ja Kim Il Sungi eluloopoodide nime, seega rohkem sellel vaatamisväärsusel ei peatuks.
Kimide elulugudest pakatav raamatupood. Kuidas oleks "Kim Jong Il ja põllukultuurid"?
Äkki lühike, keskmise pikkusega või lausa kolmes köites Kim Il Sungi elulugu?

Antud päeval toimus Kim Il Sungi nimelisel staadionil jalgpalli sõpruskohtumine Nigeeria ja Põhja-Korea jalgpallinaiste vahel. Loomulikult võtsime selle pakkumise kohtumist vaadata kohe vastu, lootes saavutada kontakte kohalikega. Pettumus missugune, kui avastasime end vaid kahvanägudest koosneval VIP tribüünil. Õige naiskond muidugi võitis.
Korea Töölispartei ausammas Pyongyangis
 Õhtuse propaganda koguse saame tutvudes Korea Tööliste Partei rajamise auks loodud monumendiga. Monument koosneb kolmest ringikujuliselt asetatud tööriistast - pintsel intelligentsi, haamer ja vasar töökust sümboliseerimas. Iga sellise vaatamisväärsuse juures on rahvuslikult rõivastatud (kuid rinnamärgiga!) naisgiid, kes valdab filigraanselt inglise keelt ja suudab rääkida ülima põhjalikkusega kõigist nüanssidest. Õhtune laks imperalistide vihkamiseks on käes!
Ausamba asjatundja sõimab imperialiste
Reunification Highway - maantee Souli suunas algab Pyongyangist just nii
3. päev tõotab tulla minu reisi tipphetk. Külastus kahte Koread eraldavale piirialale ehk demilitariseeritud tsooni. See liide "de" küll on ilmselge liialdus, kuna suuremat ja aktiivsemat miinivälja maailmas praegu ei leidu.

DMZ loomise ajaloost jutustasime reisikirja alguses, keskendume nüüd nähtule. DMZ asub pealinnast ca 160 km kaugusel. Sinna viib neljarealine maantee, kuhu võib vabalt maandada väiksema reisilennuki. Kui vaid asfalt seda kannataks. Võrdlusena on Peterburi maantee lõik Lasnamäe ja Maardu vahel üsna asjakohane. Erinevus seisneb vaid liiklustihenduses. Kogu selle aja jooksul (umbes 2,5 tundi) kohtame 10 autot!!! Kuna riigis on neid vaid 200 tuhat ja enamus neist ei liigu, siis ei ole see üldse imekspandav. Teedel liigub nii 60-aastate N-Liidu tehnikat, aga ka ükskuid Audi A6 ja Lexuse mudeleid. Valdavalt käib korealane siiski pikki vahemaid jala või sõidab rattaga.

DMZ tsooni algus, esimene tõke
Panmunjom - piiriküla Lõuna ja Põhja vahel (suur hoone taustal asub Lõunas)
Ohvitser tutvustamas Lõuna-Korea režiimi kuritegusid.
DMZ algab 2 km enne tegelikku piiri. Kogu org ja põllud on 30m laiuse ribana kaetud graniitmürakatega tankide tõkestamiseks. Sissesõiduteede ääres on suured betoonkuulid, mis vabastades kiiludest veerevad ja tõkestavad sõiduteed. Enne esimest traattõket otsitakse läbi bussid. Ja siis see algab. Esimene aed oleks hea tahtmise juures läbitav. Teine on topelt okastraat aed koos muljetavaldava elektrikarjusega. Kolmas on juba tõsisem katsumus. Lisaks tuleb meeles pidada, et kõik see maa-ala on mineeritud. DMZ on üks tõsisemaid piiritõkkeid maailmas ja Põhjast Lõunasse põgenejaid sealtkaudu loetakse ühe käe sõrmedel. Üritajad hukkuvad peaaegu sajaprotsendiliselt. Kolmas tara on siis päris piir. Millised on takistused Lõuna-Korea alal, jään praegu vastuse võlgu. Väidetavalt eksponeeritakse seal põhjakorealaste kaevatud tunneleid, millest suuremates saab sõita autoga. Kõlab kahtlaselt, arvestades millist vaeva kujutas mõnekümne meetri Berliini müürialuste tunnelite kaevamine, aga olukorra tõsidus võis sundida korealasi üleinimlikule pingutusele. Piiripunktis rivistatakse turistid kahte ritta ja viiakse vaatama ühte veidramat etendust kogu maailmas (India ja Pakistani vaheline piiripunkt ehk väljaarvata). Piirijoonele on asetatud 7 väikest hoonet, milles juriidiliselt saab ära käia ka Lõuna-Korea poolel. Nendes ruumides peavad mõlemad pooled läbirääkimisi, aga peamiselt on tegemist siiski turismiaktratsiooniga. Minu jaoks on see reisi tipphetk, kuna kui palju on tulnud seda kohta vaadata dokumentaalfilmidest ja filmituna lõuna poolt. Nüüd ma olen siis ise sellel "huvitavamal" poolel! Visiit ei kesta kaua, turistid pannakse bussi tagasi, sõjaväelane saadab DMZ'st kenasti välja ja käidud ongi.

Loe siit DMZ külastamisest Lõuna-Korea poolelt

Tavapärane liikluskoormus Põhja-Korea maanteedel
Järgmisena näidatakse Koryo dünastia pealinna, tänast Kaesongi. Kujutage ette Maardut aastal 1986 ja seda, et seal ei ole 50 aastat teid ja maju putitatud, see ongi Kaesong. Kaesong on tänapäeval kuulus ka sellega, et selles linnas on ainus Põhja ja Lõuna hea tahte märgiks loodud ühisettevõte. See peaks olema Hyundai tehas, kus tõenäoliselt töötavad usinad ja odavad põhjakorealased ja müügi (loe:kasumi) sooritavad lõunakorealased. Kaesongi on pääsenud ajutiselt ka turismigrupid Lõunast ja väidetavalt olla see L-Koread külastavate turistide hulgas ülipopulaarne. Nüüd on see võimalus siiski lõppenud peale ühe lõunakorealase tapmist põhjasõduri poolt. Kaesongis näidatakse veel midagi vabaõhumuuseumilaadset, aga see ei vääri erilist äramärkimist.

Sõbralik ühispilt betoonmüüri vaatluselt
Järgmine vaatamisväärsus on Kaesongist tunnikese kaugusel mägedes olev vaatepunkt, kust saab jälgida "tõelist" põhjust, miks Koreade ühinemine nii vaevaline on. Põhja-Korea ametlik seisukoht on, et Korea on üks riik ja ilmtingimata on tarvis kaks poolt jälle kokku liita. Kõike aga takistavad Ameerika imperialistid, kes ehitavad piirile järjest karmimaid tõkkeid ja takistusi. Käesoleva vaatamisväärsuse juures on nähtav kogu piiri ulatuses olev betoonmüür, mis kohati on kuni 9 m kõrgune ja kulgeb 240km ulatuses rannikult rannikule. Tegelikult kaitseb see müür Põhja-Koread riigi tühjaksjooksmise eest ja vennad lõunas ootavad hirmuga päeva, mil sugulased põhjast vabalt liikuma pääsevad. Meie pääseme seekord veerandtunnise loenguga ameeriklaste ja L-Korea valitsuse needmisest ja süüdistamisest. Ringkäiku vedav ohvitser on siiski väga sõbralik ja vastab ka veidi isiklikematele ja teravamatele küsimustele olukorra kohta.

Lisaks betoonmüürile on omaette elamus sõit selleni. Tee läbib paljusid külasid ja see on esimene kord kohtuda Põhja-Korea reaalsusega ja see reaalsus on kurb. Vaesus on muljetavaldav - elamud on aastast 1800, inimeste riietus katkine ja must, põllud väga halvas korras. Põldusid haritakse käsitsi või härgadega, traktoreid näeb väga harva. Ainsad, kes näevad lõbusad ja kirevad välja, on väikesed lapsed. See torkab silma kogu riigis, väikelaste eest hoolitsetakse hästi. Nälginud lapsi silm ei haara, kuigi riik tarbib pakutavat toiduabi endiselt. 90-ndate keskel riiki tabanud ikaldus ja näljahäda on suudetud likvideerida (sellesse suri kuni 2 miljonit inimest), siiski jagub ÜRO ja Punase Risti autodel sõitmist küll.

Tüüpilisi Põhja-Korea maastikke ja põllutöömeetodeid

4.päev. Uuesti ratastel ja seekord lääne poole 100 km. Päeva esimene atraktsioon on budistlik Pohyoni tempel. Kuna religioon ei ole riigis aktsepteeritud, siis templi funktsioon on pigem ajalooline. Loomulikult käskis templi säilitada ja ajaloo tarbeks rahvale avada geniaalne liider Kim Il Sung.Tundub, et selle atraktsiooni juures võiksin ma budismist pigem giidile rääkida kui vastupidi...

Kohalik budismiasjatundja - budism oli küll viimane asi, millest ta rääkida oskas
Rahvuslik varakamber, taustal Kim Jong Ili kingitustemaja sissekäik
Päeva jätkame rahvuslikus varakambris ehk riigijuhtidele toodud kingituste muuseumis (International Friendship Exhibiton Centre). Kim Il Sung ja Kim Jong Il on endale kingitud esemed annetanud muuseumi tarbeks kõigile vaadata. Mõlemal riigijuhil on niiöelda omaette varakamber, mis on raiutud sadade meetrite pikkuste koridoridena mäemassiivi sisse. Võin eksida numbritega, aga Kim Il Sungil on kingitusi ligi 150 suure marmorist toa jagu, mida ühendavad pikad koridorid. Kingitusi on kogunenud üle 200 tuhande ja kui nendest igaühe juures kulutada 1 minut, siis minevat poolteist aastat. Mõlema riigijuhi kujude juures saame neile rõõmuks pakkuda sügava kummarduse. Kim Il Sungi juures lausa 2 korda, kuna hiinlaste kingitud presidendi vahakuju on nii heal tasemel, siis peetakse seda lisakummarduse vääriliseks küll. Kingitusi on seinast seina, kuldsest lehmast sõiduautode ja rongideni. Eestlased on teinud läbi ajaloo ühe kingituse - Eesti Taekwondo Liidult olid eksponeeritud viinapitsid. Spordimehed! Ajudes kääris küsimus, kus on Kim Jong Il'i Hennessy kollektsioon? Väidetevalt on praegune liider Hennessy suurim eraklient maailmas, tarbides oma kaaskonnaga miljonite dollarite eest kallist vembuvett. Küsimuseni ma targu siiski ei jõudnud.

Kim Jong Il külastas filmistuudiot 479 korda!
Pärastlõunal külastame Pyongyangi filmistuudiot, kus valmivad peaaegu alati propagandistliku sisuga suurteosed. Stuudios on suurtel maa-aladel valmis võtteplatse ja linnamaastikke erinevatest ajastutest ja maailmajagudest. Euroopa linnajagu oli täiesti tõetruu, ei mingi kobinat. Filmistuudio tehniline tase ja sisustus on päris ilmselt N-Liidu alguspäevadest, aga tähtis on sisu, mitte vorm! Seda sisu meile enneolematult hägusel ja väiksel ekraanil ka veerandtunni jagu demonstreeritakse.


Üks kahest turistidele näidatavast metroojaamast
Pyongyangi metroo külastus on üks salapärasemaid lugusid kogu Põhja-Korea niigi salapärase aura juures. Metroo koosneb väidetavalt 17 jaamast kahel liinil. Kogu salapära tekib sellest, et turiste viiakse alati vaatama ja sõitma vaid kahe jaama vahel. Kurjad imperialistid räägivad, et jaamasid ongi vaid 2, ülejäänud on küll mingis mahus maa alla kaevatud, aga omavahel ühendamata. Tegelik eesmärk metrool on toimida pommivarjendina tuumarünnaku korral. Selle väljaselgitamiseks soovitab näiteks Lonely Planet pöörata tähelepanu väga paksudele kolmekordsetele ustele metroo maa-aluses osas. Ja need on neis kahes jaamas tõesti olemas. Kahtlustele lisab vürtsi asjaolu, et maapeal tuvastasime vaid 5 jaama neil päevil ja kõik need olid suletud. See müsteerium hoiab end veel kaua peidetuna, seniks loeme Pyongyangi siiski metrooga varustatud suurlinnaks. Metroo sisemus on üks ühele koopia Moskva või Peterburgi metroojaamadest. Rongid on ida-saksa päritolu, erinevuseks ehk kahe riigijuhi pildid vagunites.

Ilmselt kuulsaim Põhja-Korea vaade - Kim Il Sungi väljak Pyongyangis
Enne õhtusööki jõuame peatuda veel ilmselt kuulsama telekaadri juures Põhja-Koreast. See on Kim Il Sungi väljak, mida meie tunneme platsina, millel peetakse massiivsed sõjaväeparaade ja teisi massikogunemisi. Väljak on tõesti suur ja ei valmista pettumust. Neil päevil harjutavad seal sajad ja tuhanded lapsed sügisesteks massimängudeks, mis peaks olema tõesti heas mõttes Põhja-Korea visiitkaart maailmale. Massimängud on kantud ka Guinessi rekordite raamatusse. Sellest võtab osa üle 100 000 võimleja ühel etendusel ja sellest tulemusest pole veel keegi peale põhjakorealaste jagu saanud. Kahjuks meie reisi ajal etendusi veel ei toimu.

Kuigi linnas on valgusfoorid, eelistatakse töö ära teha käsitsi. Liiklust reguleerivad absoluutsesse tippklassi robottantsus kuuluvad ja suurepärase väljanägemisega kaunitarid.

Laste etteasted
Kim Il Sungi väljaku vastas üle jõe kõrgub 1982 valminud ja 150m kõrgune Juche ideoloogiale pühendatud Juche Tower. Ajapuudusel jääb torni otsas käimata, õnneks elame hotellis veel kõrgemal ja saame 360 kraadise vaate Pyongyangile siiski kätte. Etenduse siiski saame. Külastame laste muusikalist etendust kohalikus huvikeskuses. Kontsert kestab 45 minutit ja sisaldab etteasteid nii Korea kultuurist, küll aga enamus laulunumbrites on tuvastatav sõnum Kim Il Sungist või Kim Jong Il'st. Tagantjärgi loen selle DMZ järel reisi huvitavamate kogemuste hulka. On ka endal tulnud oktoobrilapsena ja pioneerina suurel laval Lenini vägitegusid kiita ja võltsnaeratusi manada. Seda, et need naeratused on võltsid, need lapsed endale laval tunnistada ei tea. Ehk kunagi....

Salafotoks liigitatav foto rongiaknast
5.päev. Ekskursioon on lõppenud. Meid pannakse Kim Il Sungi raudteejaamas Pekingisse siirduvale rongile. Pyongyang ja kogu Põhja-Korea elu-olu jättis kustumatu elamuse. Kui valdavalt saavad erinevaid riike puudutavad kuulujutud kohapeal liikudes tavapäraselt ümber lükatud, siis P-Korea osas need pigem kinnistusid. Rongi aknast pildistada pole lubatud, küll aga teen sealt oma parimad "salafotod".

Selle jaoks võtsin kaasa eraldi mälukaardi, mille püksirihma peidetuna kenasti üle piiri toimetan. Piiriprotseduurid võtavad koos Hiina ametivendade tegevusega ligi 3 tundi, aga kõik on viisakas ja sõbralik. Kahju, et ohvitseridele suitsu ei olnud enam pakkuda. Piltidest palutakse kustutada vaid üks, püksirihma vahele peidetud info jääb alles. Piiril on Hiina poolel linn nimega Dandong. Veel enne piiriületust on väga sümboolne vaatamisväärsus -  Sõpruse sild.


Hiinat ja Põhja-Koread ühendav Sõpruse sild. Parempoolne sild lõpeb keset jõge
Hiina ja Põhja-Korea alustasid selle ehitust koostööna. Hiina pool ehitas silla jõe keskpaigani ka valmis, Põhja-Korea poolelt sai tehtud vaid postid. Nii see kummitussild seal siis seisab. Meie piiriületus toimus udus ja vihmas ning hiljem Hiina poolt vaadates oli see väga kõnekas vaatepilt. Meile tagastatakse passid ja mobiiltelefonid, minu läänest pärit reisikaaslased vabanevad neid painanud hirmudest. Minul kaob põnevus. Reis on läbi. Kamzahamnida!

Mis saab edasi?
Millised võiksid olla edasised arengud Korea poolsaarel? Siinkohal pakun välja väga subjektiivsed mõtted ja lahendused, mis peast läbi käinud, aga ei pruugi kuidagi tõeks saada ja loodetevasti on tegelik lahendus hoopis lihtsam.
1. Sõjaline konflikt. See oleks kõige kiirem, lihtsam, aga kõigile osapooltele valusaim lahendus. Põhja-Korea ei pelga nurkaaetuna ilmselt kasutamast ka tuumarelva, aga 13 miljoni elanikuga Seoul asub piirist vaid 100 km kaugusel....Huvi ei paku see ka Hiinale, kes peab hakkama saama põgenikevooluga. Meeletu tsiviilohvrite hulk mõlemas Koreas ei ole vastuvõetav ilmselt kummalegi.
2. Hiina seisukohtade muutus. Hiina on tänases status quos võtmeriik. Kui Hiina muudaks oma poliitikat Põhja-Korea põgenike suhtes (täna saadetakse tagasi sadu inimesi igal nädalal ja kindlasse surma), siis on võimalus, et Põhja-Korea valitsus muutub küll põgenejate sugulaste suhtes veelgi jõhkramaks, aga pikemas perspektiivis annab see Pyonyangile selge signaali. Ilma Hiinata Põhja-Korea kaua ei kesta.
3. Muutus seespoolt. See saab kõne alla tulla vaid Kim Jong Il'i surma puhul. Riik hakkab tasapisi kasutama Hiina mudelit, lastes riiki välismaiseid ettevõtteid ja kapitali. Mingil määral hakkab väliskaubandus tärkama, tekib esimene turumajanduse alge. Isikukultus väheneb. Edasine on juba küsimus arengute kiiruses, millal avanevad piirid, tagatakse ligipääs meediale. Lõuna-Korea ei ole vähimalgi määral huvitatud Koreade ühendamisest, ilmselt on 1 riik 2 süsteemi põhimõttel võimalik isegi midagi ära teha. Pikemas tulevikus näeksime sotsialistlikku, kuid Kuubat meenutavat ühiskonda, kus poliitiline teisitimõtlemine ei ole hea toon, kuid inimestel on võimalus töötada ja tagada oma peamised väärikused. Nälga ei esine.


Soovituslikud dokumentaalfilmid Põhja-Korea kohta:

Yodok Stories - film Yodoki vangilaagrist ja nüüd L-Koreas elavate inimeste meenutustest ja läbielamistest.
Friends of Kim - ülevaade Põhja-Korea "usku" keeranud Hispaania reisikorraldajast ja millised sanktsioonid võivad tabada pettusega turismigruppi pääsenud ajakirjanikke. Samast filmist ja selle tegemisest on veel karmim teos nimega "North Korean Junket"
A State of Mind - film massimängudeks valmistuvast Põhja-Korea koolilapsest ja tema pere läbielamistest sellel perioodil. Üks kuulsamaid Põhja-Koread kajastavaid filme.
Kohustuslikku lugemist:

Nothing To Envy - mitme pere lugu läbi 90-ndate näljahäda. Ilmselt parim Põhja-Korea temaatikat kirjeldav raamat. 2013.aastal ilmus ka eesti keeles.
Pyongyang Aquariums - ühe pere lugu elust Yodoki vangilaagris.
Under the Loving Care of the Fatherly Leader - lugemist Põhja-Koreast edasijõudnutele.

Soovitan ka lugeda 2015.aastal minu enda tagasihoidlikku panust Põhja-Korea olukorra valgustamise osas ilmunud raamatust "Põhja-Korea. Nälg,hirm ja maailma suurim vangla". On veel saadaval enamikes raamatupoodides.Võite ka otse mulle kirjutada, on pakkuda mõned raamatud soodsama hinnaga.

Teised reisid:
2007 Ladakh, Põhja India
2010 Põhja-Korea
2013 Kambodža ja Vietnam
2013 Kerry Way, Iirimaa
2014 Tai ja Laos
2014 Tšernobol
2015 Egiptus
2016 Iisrael ja Palestiina
2016 Transnistria ja Odessa
2017 Lõuna-Aafrika Vabariik
2017 Jordaania
2017 Balkanimaad 
2018 Hiina ja Põhja-Korea piiridel 
2019 Omaan


8 comments:
Subscribe to: Posts (Atom)